Järgnev on kõne, mis ma kirjutasin 6.09.2025 Tartus toimunud Inimõiguste rongkäigu jaoks.
Minu jaoks on toimuv genotsiid paljastanud mäda Eesti sees. Mäda, mis on Eesti ühiskonnas, mäda Eesti riigis.
Kui vahetult enne iseseisvumispäeva, nüüd kolm-pool aastat tagasi, Venemaa tungis Ukrainasse, siis oli meie valitsusel selge vastus Ukrainat toetada, rahvas korraldas meeletuid meeleavaldusi, nii meedia, era- kui ka avalikud asutused värvisid ennast kollasesse ja sinisesse, nii et viimasel ajal ma näen Ukraina lippu rohkem kui Eesti lippu.
Samas Iisraeli läbiviidava genotsiidi peale saime vaid politseilt protestijate hirmutamist, ajakirjanduselt eksitamist ja viimaks kutsutakse genotsiidi läbiviijad veel meile külla. Et majandust turgutada.
Lennart Meri ütles, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumapommiks. Miks siis meie väikeriik näitab sellist põlgust rahvusvahelise õiguse vastu?
Miks me võtame vastu genotsiidi läbiviijaid, ja lubame neil ametlikus korras propagandat teha?
Miks tahame teha äri samade inimestega, kes lapsi, vastsündinuid tapavad?
Samamoodi nagu natsid muutsid iidse õnnesümboli svastika vihamärgiks, mis sõnatult nõuab juutide, roomade, homode, võõraste surma, on Iisrael kaheksakümne aastaga muutnud tuhandete aastate vanuse sümboli, Taaveti tähe, märgiks, mis kutsub üles põlisrahvaid küüditama, empaatiavõimet hävitama, sümboliks, mis toetab kümnete tuhandete laste tapmist, miljonite küüditamist.
Küüditamine - inimesest ületallamine. Eestlastena peaks mõistma milline kuritegu on inimesi oma kodudest välja tõrjuda. Miks siis selline ettevaatlikus maha teha riiki, mis on ehitatud küüditamisele, mis peab oma sünniaastaks seda aega, kui nad vägivaldselt sadu tuhandeid palestiinlasi oma kodudest välja viskasid.
Ja see küüditamine pole lõppenud. Gazast korraks eemale vaadates, läänekaldale, on näha kuidas Iisraeli asunikud ründavad kohalikke palestiinlasi, lõhuvad nende taristut, tapavad nende loomi ja neid ennast.
Just paar kuud tagasi tappis üks Iisraeli asunik Awdah Hathaleeni. Liberaalsed sionistid ütlevad, et selline vägivald on erand, see ei esinda Iisraeli. Aga kui sellise vägivalla peale lasevad Iisraeli okupatsiooniväed asunikul praktiliselt vabalt minna, samas võetakse lahkunu laip pantvangi ja kui see lõpuks perele tagasi antakse siis kuulutavad nende kodu sõjatsooniks, et nad sealt välja tõrjuda. Kas see on ka lihtsalt erand, või oleme valmis vaatama tõele näkku ja tõdema, et see on selle ühiskonna tõeline pale.
Ja kui Lääne reaktsioon ühe asuniku korduvale vägivallale on panna ainult sellele isikule sanktsioonid, sanktsioonid mis seda äärmuslast mitte kuidagi ei mõjuta, seejuures mitte isegi proovides oma liitlast mõjutada natukenegi õigusest lugu pidama, siis paljastub minu arvates ka Lääne tõeline pale.
Genotsiid Gazas, genotsiid Kongos, Sudaanis, on toimumas otsustaval hetkel ajaloos. Nüüdisajal on interneti mõjul tõde korraga vabam aga ka kaugemal, see nõuab ainult õiget otsingusõna, iseasi kas me seda sõna teame, kas me oleme valmis olema päriselt kriitilised kõige vastu, mis meie ümber üles ehitatud, kõige vastu millesse me oleme harjunud kahtlusteta uskuma.
Meil on lihtne vaadata minevikku ja mõelda, miks nad ei teinud teistmoodi. Miks nad lubasid juhtuda Holokaustil, miks nad lasid inimesi küüditada Siberisse, miks nad talusid põlisrahvaste hävitamist. Aga tänapäeval on selgelt näha, mis toimub. Ja mitte ainult mis toimub, vaid mis struktuur, mis ühiskond, mis bürokraatia seda lubab. Tänapäeva genotsiidid on lahti murdnud tõsiasja, mädanenud südamiku millel istub mitte ainult IDF või Iisrael, mitte ainult Lääs, vaid terve maailm, Aafrika idakaldast meie väikese kodulinnani. Kus julmalt ei tehta välja massimõrvast, et oleks odavam toota telefoniakusid, kus üksikemad peavad laskuma võlgadesse, sest poes on maksude tõttu on hinnad liiga kallid, kuid ühe plakati peale saadetakse kohale tuletõrje, kiirabi ja politsei.
Kui päriselt vaadata, mis toimub Iisraelis, mida tehakse Iisraeli kaitseks Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal või siinsamas Eestis siis muutub ilmselgeks, et et demokraatia, mida meil koolis ülistati kui ajaloo lõppu, vabadust, millest me edasi ei lähe, on pettus, mille taga elutseb banaalne fašism. Politsei jaoks on põhiseadus lihtsalt paber, ja Alar Karisele on rahvusvaheline seadus lihtsalt tore idee, mis pole pooltki nii tähtis kui viisakus.
Õiglus ei võida, enne kui me ebaõigluse tuvastame, ja seda ei tee meie eest ükski poliitik, sõjaväelane või korravalvur. Seda peame tegema meie ja seda peame nõudma meie.
Palestiina saab vabaks, sest seda nõuab rahvas. Elagu Palestiina!